Nädal 4. Info- ja võrguühiskond

Me elame põhjalikul teadusmurrangute ajastul, kus tööstusühiskond on interneti ja infotehnoloogia kiirest arengust tulenevalt asendumas infoühiskonnaga. Uue paradigma tekkimisega ja selle mõistmiseks tuleb ennast häälestada ka uuele mõtlemise lainele.

Just seda on teinud Soome filosoof ja informaatik Pekka Himanen, kes lahkab oma 2004. aastal Soome Parlamendile koostatud infoühiskonna väljakutsete raportis (Challenges of the Global Information Society), uue paradigmaga seonduvaid muutusi ning valupunkte info- (heaoluühiskonnas).

Tehnoloogia arenguga kaasnevad pöördumatud muutused majanduses ja hariduses ning tänases digimaailmas ei saa tegelikult miski enam endiseks jääda. Uues maailmas on hoopis teistsugused reeglid – infoühiskonna reeglid. Samas tuleb tunnistada, et infoühiskond areneb kiiremini, kui meie suutlikus seda selgeks õppida või seda omandada. Viimaste aastakümnetega on kogunenud rohkem teaduslikke teadmisi kui kogu varasema inimajaloo jooksul kokku.

Nendele, kes loodavad vanade poliitikate abil lahendada uusi 21. sajandi probleeme ja küsimusi, võivad Himaneni enam kui kümme aastat tagasi kirja pandud seisukohad tunduda pelgalt teoreetiliste tulevikunägemustena. Minu hinnangul tuleks Himaneni poolt kirjapanduga igati nõustuda, kuid tegemist ei ole mitte tulevikuennustusega, mille puhul hinnata, kas see on täppi läinud või mitte, vaid tegemist on kirjeldusega juba 2004. aastal ühiskonnas toimuvatest protsessidest ja muutustest (infoühiskond oli juba selleks ajaks maailmas kindlalt kanda kinnitanud) ning tähelepanu juhtimisest sellele, et innovatsiooni ja teaduse arengu kõrval peab muutuma nii keskkond (ühiskond), kus me elame ja toimetame, kui ka inimene ise.

Me kuuleme sageli inimesi rääkimas kiiresti muutuvast infoühiskonnast ning ajaga kaasas käimise vajadusest. Oma seisukoha põhjendamisel viidatakse seejuures kiiresti kasvavale infohulgale ning uutele innovaatilistele lahendustele. Pekka Himanen rõhutab, et infoühiskonna puhul ei ole määravaks niivõrd uuenduslik tehnoloogia, vaid asjade uutmoodi tegemine (mõtlemine). Nii on näiteks Linnar Viik ühes oma esinemises öelnud, et kui tööstusühiskonnas oli tööjõud mõistetav ettevõttele kuluna, siis infoühiskonnas on see hoopis tulu allikaks. Tööstusühiskonnas on informatsioon kontrolli vahend, infoühiskonnas aga suhtlusvahend ja teadmiste allikas. Info liigub infoühiskonnas mitte enam hierarhiliselt, vaid läbi võrgustike ning teadmised pole enam üks vahendeist, vaid eesmärk. Inimesele tuleb anda vabadus, et ta tuleks nende protsessidega kaasa. See kõik aga tähendab, et igaüks meist peab hakkama muutma oma arusaamu, meetodeid ning eesmärke.

Ka on väidetud, et robotid võtavad inimestelt ära töökohad, ning suur hulk inimesi jääb muutuvates oludes tööta ega suuda enam rahuldada oma põhivajadusi. Selle seisukohaga ei tahaks kindlasti nõustuda. Ka Himanen toob oma raportis välja., et muutunud oludes tuleb nii ühiskonnal/inimesel (riikidel, valitsustel) vajadus (kohustus) kohaneda uue olukorraga ja ümberõppeks. Kahjuks ei ole meie haridus ja turu nõudlus töökohtade mõttes omavahelises kooskõlas. Inimestel puudub haridus just sellel erialal, mis on väga nõutud. Samas tekib ka küsimus ja hariduspoliitika on seoses sellega ka suure väljakutse ees, et kas me üldse teame, mida õpetada ja millised on need tulevikutöökohad. See aga on juba riigi poolt seatud eesmärkide, poliitikate, jms õige püstitamise ja ellu rakendamise oskus ja suutlikkus. Ei ole üldsegi tavapäratu see, et riigisektoris ei osata eesmärke seada ja toimub nn rööprähklemine. Aasta-aastalt seatakse tööplaanidesse samu eesmärke suutmata neid saavutada, kuid samas ei muudeta ka oluliste tegevuste kurssi.

Peame endale teadvustama, et areng ei peata ning kogu elu on pidevas liikumises. Samas tuleb tunnistada, et mitte kõik ei ole kaasatud ning osalemas infoühiskonna protsessides. Himaneni poolt probleemi tõstatamine annab meile suunad uues paradigmas paremaks orienteerumiseks. 

x

x