IT sotsiaalsed, eetilised ja professionaalsed aspektid - Tiit Kirsipuu

Copyleft iks nimetakse üldist meetodit, millega antakse arvutiprogrammi või muu teos vabaks kasutamiseks tingimusel, et kõik selle muudetud või täiendatud versioonid jäävad ka järgnevatele kasutajate ning autorite jaoks vabaks.  Copyleft  litsentside puhul on tarkvara kasutajal tavaliselt järgmised õigused: 1.      kasutada ja uurida tööd (sh uurida lähtekoodi jms), 2.      tööd kopeerida ja teistega jagada, 3.      tööd muuta, 4.      levitada muudetud töid. Eelnimetatud õiguste puhul tuleb järgida, et tuletatud tarkvara vastaks litsentsitingimustele. See tähendab, et kasutatava ja levitatava tarkvara litsentsi muuta ei tohi ning see peab olema samadel tingimustel, nagu see oli enne muudatusi. Copyleft -il on erinevad tasemed: Väga tugev  copyleft  (AGPL litsents). Kogu tuletatud kood tuleb avalikustada ning sama litsentsi alla viia. Erinevalt GPL-st loeb AGPL tarkvara kasutamist ka võrgu kaudu levitamiseks ning nõuab seetõttu lähtekoodi avalikustamist. Näiteks ka

„Inimgeenius on kunstiloomingu ja leiutiste läte. See looming on inimväärse elu tagatis. Riigi kohus on kunstiloomingut ja leiutist kaitsta“ – just selline ladinakeelne raidkirjatekst on Ülemaailmse Intellektuaalomandi Organisatsiooni (WIPO) Genfi peakorteri kuppellaes. Rick Falkvinge ja Christian Engströmi asuvad oma raamatus   The Case for Copyright Reform seisukohale, et riigi poolt kaitstavad autoriõigused vajavad kiiret reformi. Üks reformi ettepanek puudutab  autoriõiguste üldreeglit, et autoriõigused kehtiva autori eluajal, pluss 70 aastat pärast tema surma. Raamatu autorid ise peavad nii pikka parioodi absurdiks ning teevad ettepaneku lühenda seda perioodi 20 aastale. Lisaks pannakse ette, et mitte-kommerts kasutavad teosed võiks olla tasuta kättesaadavad jms. Kui me lähtume teadmisest, et intellektuaalomand on hädavajalik vahend inimkonna ideede ja loovuse täielikuks ärakasutamiseks ja nende rakendamiseks uuendustes, siis iga sellist arengut toetav ettepanek on teretu

Lev Tolstoi on öelnud, et „inimeste hädad ei tulene mitte niivõrd sellest, mida vajalikku tegemata on jätnud, kuivõrd sellest, mida ei peaks tegema.“ Virginia Shea 10 interneti kasutamise reegli puhul pean isiklikult kõige olulisimaks reeglit „Ole inimene“. Nimetatud reegel kehtib ühtlasi ka ülejäänud üheksa reegli kohta. Omaenda kogemusest võin tuua mõningaid näiteid kokkupuudetest inimestega, kes on pidanud vajalikuks avalikult juhtida tähelepanu kirjavigadele minu tekstides. Mina arvan, et eksimine on inimlik ja ilmselt järgmisel hetkel eksis ka seesama inimene ise. Samuti olen pidanud paaril korral olema sunnitud suhtlema ajakirjandusega, mis tõi kaasa mõningase avalikkuse tähelepanu ning kommentaariumis lahmivate kommentaaride talumise kohustusi. Pean tunnistama, et üldiselt olen suutnud ise kinni pidada kõnealustest reeglitest ning teisi interneti kasutajaid mitte solvanud ega rünnanud, mistõttu ei ole sattunud ka ebameeldivatesse olukordadesse. Usun, et see on tingitud

Me elame põhjalikul teadusmurrangute ajastul, kus tööstusühiskond on interneti ja infotehnoloogia kiirest arengust tulenevalt asendumas infoühiskonnaga. Uue paradigma tekkimisega ja selle mõistmiseks tuleb ennast häälestada ka uuele mõtlemise lainele. Just seda on teinud Soome filosoof ja informaatik Pekka Himanen, kes lahkab oma 2004. aastal Soome Parlamendile koostatud infoühiskonna väljakutsete raportis (Challenges of the Global Information Society), uue paradigmaga seonduvaid muutusi ning valupunkte info- (heaoluühiskonnas). Tehnoloogia arenguga kaasnevad pöördumatud muutused majanduses ja hariduses ning tänases digimaailmas ei saa tegelikult miski enam endiseks jääda. Uues maailmas on hoopis teistsugused reeglid – infoühiskonna reeglid. Samas tuleb tunnistada, et infoühiskond areneb kiiremini, kui meie suutlikus seda selgeks õppida või seda omandada. Viimaste aastakümnetega on kogunenud rohkem teaduslikke teadmisi kui kogu varasema inimajaloo jooksul kokku. Nendele, kes