Nädal 6. Arvutid ja paragrahvid Iː tants intellektuaalomandi ümber

„Inimgeenius on kunstiloomingu ja leiutiste läte. See looming on inimväärse elu tagatis. Riigi kohus on kunstiloomingut ja leiutist kaitsta“ – just selline ladinakeelne raidkirjatekst on Ülemaailmse Intellektuaalomandi Organisatsiooni (WIPO) Genfi peakorteri kuppellaes.

Rick Falkvinge ja Christian Engströmi asuvad oma raamatus  The Case for Copyright Reform seisukohale, et riigi poolt kaitstavad autoriõigused vajavad kiiret reformi. Üks reformi ettepanek puudutab  autoriõiguste üldreeglit, et autoriõigused kehtiva autori eluajal, pluss 70 aastat pärast tema surma. Raamatu autorid ise peavad nii pikka parioodi absurdiks ning teevad ettepaneku lühenda seda perioodi 20 aastale. Lisaks pannakse ette, et mitte-kommerts kasutavad teosed võiks olla tasuta kättesaadavad jms.

Kui me lähtume teadmisest, et intellektuaalomand on hädavajalik vahend inimkonna ideede ja loovuse täielikuks ärakasutamiseks ja nende rakendamiseks uuendustes, siis iga sellist arengut toetav ettepanek on teretulnud. Aga autorid põhjendavad reformi vajadust muuhulgas sellega, et autoriõiguse regulatsioon ohustab meie põhiõigusi nagu sõnavabadust, õigust vabale infole, eraelu puutumatusele. 

Eesti põhiseaduse järgi on autoril võõrandamatu õigus oma loomingule ning riik kaitseb neid õigusi.

Üldjuhul ei ole vargusel ja vargusel vahet. Me mõistame ühiskonnas hukka igasuguse varguse. Intellektuaalse omandi vargus on samamoodi hukkamõistetav ja seadusevastane nagu iga teinegi kuritegu. Piraatkaupa ostes või levitades ei mõisteta, et sellega mahitame ja rahastame vargaid, kurjategijaid. Selle valguses tekkib küsimus, kas tõesti kellegi autoriõiguste rikkumine tagab meile ühiskonnas parema sõnavabaduse? Autoriõiguste rikkumise üheks põhjuseks võib pidada kommertstegevust, mille tulemusel saavad üüratut kasumit autoriõiguste vahendajad, mitte aga autor ise. 

Isiklikult arvan, et ühe isiku põhiõiguste kaitsmine ei tohiks kaasa tuua omakorda teise isiku põhiõiguste rikkumist.