Nädal 7. Arvutid ja paragrahvid IIː litsentsid ja autoriõigus

Copyleftiks nimetakse üldist meetodit, millega antakse arvutiprogrammi või muu teos vabaks kasutamiseks tingimusel, et kõik selle muudetud või täiendatud versioonid jäävad ka järgnevatele kasutajate ning autorite jaoks vabaks. Copyleft litsentside puhul on tarkvara kasutajal tavaliselt järgmised õigused:

1.     kasutada ja uurida tööd (sh uurida lähtekoodi jms),

2.     tööd kopeerida ja teistega jagada,

3.     tööd muuta,

4.     levitada muudetud töid.

Eelnimetatud õiguste puhul tuleb järgida, et tuletatud tarkvara vastaks litsentsitingimustele. See tähendab, et kasutatava ja levitatava tarkvara litsentsi muuta ei tohi ning see peab olema samadel tingimustel, nagu see oli enne muudatusi.

Copyleft-il on erinevad tasemed:

• Väga tugev copyleft (AGPL litsents). Kogu tuletatud kood tuleb avalikustada ning sama litsentsi alla viia. Erinevalt GPL-st loeb AGPL tarkvara kasutamist ka võrgu kaudu levitamiseks ning nõuab seetõttu lähtekoodi avalikustamist. Näiteks kasutab seda litsentsi ownCloud, Oracle NoSQL Database ja Open Library;  
• Tugev copyleft (GNU GPL,EUPEL litsents). Kogu tuletatud kood tuleb avalikustada ja rangelt sama litsentsi alla viia, va veebis kasutatud kood, mida peetakse enda kasuks kasutamiseks.  Näiteks kasutab seda litsentsi Moodle, Adblock Plus ja Linux;
• Nõrk copyleft (GNU LGPL, Mozilla Avalik litsents). Eelnevatest leebem versioon, mille kohaselt ei pea tuletatud koodi sama litsentsi alla viima. Erandiks on õigus linkida ärivaraliste teekidega. Näiteks kasutab seda litsentsi Mozilla, 7-Zip ja VLC media player;
• Puuduv copyleft (Apache, MIT, X11, BSD litsents). Tuletatud koodist saab luua ka ärivara. Näiteks kasutab seda litsentsi Apache HTTP Server, Bitcoin Core ja Java Work Framework.

Eesti riik on "Riigi infosüsteemi koosvõime raamistiku" (versioon 3.0 2011) kohaselt võtnud eesmärgiks, et avalik sektor PEAB tegema jõupingutusi vaba tarkvara tuntuse tõstmiseks ja vaba tarkvara eeliste kasutamiseks nii tarkvara loomisel kui ka kasutamisel. Infosüsteemide rajamisel ja riigihangete pakkumiskutsetes PEAB omandusliku tarkvara lahenduste kõrval arvestama ka vaba tarkvara alternatiividega. Samas omandusliku tarkvara loomisele ega kasutamisele EI TOHI piiranguid seada.

Leian, et tarkvara litsentside valikul tuleb lähtuda püstitatud eesmärgist. Kui sageli tehakse valikuid lähtuvalt hinnast, siis esmaseks lähtekohaks peaks olema reaalsed vajadused ja tarkvara funktsionaalsus. Kindlasti on tervitatav Eesti riigi soov populariseerida vaba tarkvara kasutamist. Avatud standardite ja lähtekoodiga tarkvara ei taga veel selle levikut, näiteks võib takistuseks olla lähtekoodis kasutatud keel.