Nädal 5. Tarzan suurlinnas: võrgusuhtluse eripäradest

Lev Tolstoi on öelnud, et „inimeste hädad ei tulene mitte niivõrd sellest, mida vajalikku tegemata on jätnud, kuivõrd sellest, mida ei peaks tegema.“

Virginia Shea 10 interneti kasutamise reegli puhul pean isiklikult kõige olulisimaks reeglit „Ole inimene“. Nimetatud reegel kehtib ühtlasi ka ülejäänud üheksa reegli kohta.

Omaenda kogemusest võin tuua mõningaid näiteid kokkupuudetest inimestega, kes on pidanud vajalikuks avalikult juhtida tähelepanu kirjavigadele minu tekstides. Mina arvan, et eksimine on inimlik ja ilmselt järgmisel hetkel eksis ka seesama inimene ise. Samuti olen pidanud paaril korral olema sunnitud suhtlema ajakirjandusega, mis tõi kaasa mõningase avalikkuse tähelepanu ning kommentaariumis lahmivate kommentaaride talumise kohustusi. Pean tunnistama, et üldiselt olen suutnud ise kinni pidada kõnealustest reeglitest ning teisi interneti kasutajaid mitte solvanud ega rünnanud, mistõttu ei ole sattunud ka ebameeldivatesse olukordadesse. Usun, et see on tingitud sellest, et ei ole võtnud vaevaks hakata neid kommentaare ümber lükkama või enda käitumist avalikult õigustama, seda tehes oleksin ilmselt sattunud veel suurema tule alla. Enda kogemusest peab paika tõde, et nii nagu sa käitud teistega, käitutakse ka sinuga ja igale märkusele või kommentaarile ei pea reageerima. Tuleb osata tunnetada, mis on konstruktiivne kriitika ja mis lihtsalt teise inimese tähelepanu otsimise vajadusest tingitud lahmimine.

On ütlematagi selge, et interneti kättesaadavus  ja -vabadus on suurendanud meie juurdepääsu infole, mida me varem ei omanud sellises ulatuses või üldse mitte. See omakorda võimaldab enam avaldada oma arvamust, suhelda inimestega piirideta, kasutada e-teenuseid ja saada seeläbi kätte varasemast võrreldes rohkem infot jne. Seejuures tuleb aga kohe rääkida ka sellise internetivabaduse varjukülgedest: küberkuritegevus, teisi kasutajaid ründavate ja solvavate kommentaarida postitamine, vihakõne, vaenu õhutamine vms. Nende kahe pooluse võrdlemine tuletab meile meelde, et iga õiguse ja vabaduse realiseerimisega kaasneb ka vastutus oma tegude ja sõnade eest.

Internetivabaduse ja -käitumise puhul on oluline meie arusaam reeglitest, st kuidas me rakendame neid selles avalikus (sotsiaalses) keskkonnas. Oma igapäevaelus ootame me ümbritsevatelt inimestelt, et nad käituksid etteaimatavalt, eeskätt vastavalt oma vanusele, soole, ametile, rassile või positsioonile. Samas Interneti anonüümsuse väärarusaam annab selle avaliku keskkonna kasutajatele julguse teha tavapärasest käitumisest äärmusse kalduvaid samme. Harvad ei ole juhused, kus arvataksegi, et anonüümseks jäädes ei ole arvamuse avaldajal kohustust sõnu valida või nende eest vastutada.

Internet on eelkõige inimesed ning sealsetes avarustes välja öeldud sõnad on alati isikustatud. Üldjuhul on meil võimalik ebaõnnestunud või valede avalduste puhul võtta oma sõnad tagasi ning paluda vabandust.  Internetis väljaöeldu või kommenteeritu salvestub aga (avalikkuse) mällu väga pikaks ajaks, tuletades inimesele tema eksimust või ebameeldivat olukorda pika aja jooksul meelde. Tekkimas on tunne nagu õigust olla unustatud enam ei eksisteerigi. Nagu eelpool öeldud, siis väga palju meie käitumisest ei määra mitte mõistus, vaid emotsioonid. Seejuures on oluline tähele panna, et hulgas kaovad inimestel individuaalsed erinevused, mille tulemusel kaovad neil barjäärid, mis kammitsevad neid tavaelus. Kui kõik hakkavad ümberringi tegema mingit ühte asja, siis inimene hakkab tegema sedasama, isegi siis, kui ta üksinda seda ei tee. Inimene on muutunud nii reaalsete kui väljamõeldud (fake) uudiste ohvriks ja läheb väga kergelt massipsühhoosiga kaasa.  Viimastel aastatel üle maailma aset leidnud massirahutused näitavad just seda tendentsi, et inimeste avalikus käitumises võib leida sarnasust interneti käitumismustretest. Tegutsetakse anonüümselt ja hulgakesi.

Lõpetusena võiks öelda, et säilitagem internetis suheldes terve mõistus ja „oma nägu“.