Nädal 10. Võrkude rikkusː vabast tarkvarast vaba kultuurini

Lugedes Eric S. Raymondi aastate jooksul täiendatavat kirjatükki „Kuidas saada häkkeriks?“ avastasin ennast korduvalt mõttelt, et häkkerid kujutavad endast küll kindlat sotsiaalset gruppi ühiskonnas, kuid häkkerluse põhihoiakud on üle kantavad igasugu inimtegevusele.  Häkkerlusest rääkides ei saa me piirduda vaid erinevate tehnoloogiate valdamise kunstiga ja vastandumisega süsteemile. Häkkeriks saamise ja olemise kriteeriumiks on hoopiski käesoleval infoajastul inimese eetika ja tema motiivid.

Häkkerid ise peavad neid tegelasi, kellele pakub lõbu arvutitesse sissemurdmine ja erinevat süsteemide kahjustamine „kräkkeriteks“. Autor ütleb tabavalt, et arvuti turvasüsteemide muukimise oskus ei tee veel kellestki häkkerit, nagu autoärandamise oskus ei tee inimesest autoinseneri. Pärishäkkerid peavad kräkkereid laiskadeks, vastutustundetuteks ja mitte eriti taibukateks, teisisõnu häkkerid teevad asju, kräkkerid lõhuvad neid.

Häkkerite puhul on küll oluline infotehnoloogilised teadmised ja oskused, aga põhirõhk on  oma tegevustesse suhtumisel ja hoiakutel. Nii nagu nähtub Raymondi kirjatükistki, naudib häkker enda proovile panekut, ta tahab lahendada probleemi ära ühe korraga, ta tunneb oma tegevusest rõõmu ning igavus ja nüri rutiin on tema jaoks kurjast jne. Eelkõige on nad intelligentsed, pühendunud ja kompetentsed. Nad ei pooseta ega püüa näida häkkeritena, vaid nad on seda.

Tehnilistele teadmistele ja oskustele lisaks on häkkeri puhul väga oluline mõista ja samastuda häkkerikultuuri sihtide ja väärtustega, ehk määrav on sinu enda suhtumine. Häkkeritele on omane pühendumus selle vastu, mida nad teevad ja loovad, see ei ole pelgalt hobi asjaarmastajalikkuse mõttes. Häkkeri staatus tuleb teiste häkkerite poolt välja teenida, ehk häkkeriks saad sa pidada ennast siis, kui mõni hästituntud häkker on sind kunagi häkkeriks nimetanud.

Häkkerlus on inimese vaba eneseväljendus ja elustiil, mille iseärasus seisneb selles, et ollakse pühendunud huvitavale tegevusele. Enamusel meist on ettekujutus häkkerist, kui müstilistest arvuti spetsialistist, kes oskab oma laiapõhjalisi teadmisi ära kasutades saata korda tavainimese jaoks müstilisi asju arvusüsteemidega. Just sedasi portreteeris Stieg Larsson ühte peategelast oma raamatus „Lohetätoveeringuga tüdruk“ (2005): „Lisbeth Salander tundis erakordselt hästi bürokraatlikke arhiive ja ta oskas leida õigeid andmeid kõige kahtlasemate inimeste kohta. Ennekõike oli tal võime pugeda uuritava inimese naha vahele. Kui on vaja mingit kõntsa välja kaevata, siis tuvastas ta selle nii täpselt nagu programmeeritud tiibrakett“.

Ma nõustun täielikult autoriga, kui ta võrdleb häkkerit ja sportlast. Ka sportlase puhul võib öelda, et üksnes oskused ja füüsiline võimekus ei tee sinust veel olümpiavõitjat. Selle tiitli saavutamiseks on vaja lisaks palju teisi omadusi, mh täielikku pühendumist, emotsionaalset häälestatust ja pingutust võidu nimel viisil „kasvõi veri ninast välja“. Pühendumus ja kirg selle tegevuse vastu pluss oskused ja kompetents koostoimes on need, mis viivad sind sihile. Oskus jätta kõrvale kõik ebaoluline, mitte rööprähelda mitme tegevuse vahel ja püüda olla mees nagu orkester (ehk olla kõiges keskpärane, kuid mitte milleski lõpuni kompetentne), ja pühenduda sellele ainsale ja olulisele, ongi minu nägemuses häkkeri olemuse ja saavutuste võti.